Sageli peetakse tähelepanelikkust pingutuseks – millekski, mida peab hambad ristis hoidma ja kontrollima. Nii muutub isegi vaatlemine väsitavaks tööks.
Tõeline märkamine on kerge nagu hommikune valgus akna taga. See ei suru ennast peale ega jaga nähtut heaks ja halvaks.
Kui näed mõtet tõusmas, ei pea sa sellega vaidlema ega seda ära ajama. Lihtsalt märka ja lase sel olla – nii kaob vajadus olla pidevalt valvel.